KNUPS - 9-15 aastastele » Uudised

Uudised: Uus raamat: Kalju Saaber "Sipelgad ja suvitajad"
Uus raamat: Kalju Saaber "Sipelgad ja suvitajad" (2 september 2017)


Kalju Saaber

„Sipelgad ja suvitajad“

(Eesti Raamat)

 

Selles kogupereraamatus on kuusteist lugu väikestest poistest, aga ka täiskasvanutest ja muidugi loomadest ja asjadest nende elus. Koolivaheajal mere ääres või maakodus juhtub nende igapäevases, kuid ometi põnevas mängumaailmas nii lõbusaid kui ka kurvapoolseid lugusid. Näiteks lugu õpetajast, kes õppis lõvitaltsutajaks ja kes viidi katsetega teise klassi üle. Või Kaarlist, kes tahab saada kuulsaks filmilavastajaks, aga tähtsamaks kui film saab selle tegemise ajal leitud hea sõber. Või kiuslikust männinotist ja suurustavast kirvest. Või hoopis sipelgatest, kes on küll kohutavalt tülikad, ent sellest hoolimata lahedad kaaslased. Pealtnäha täiesti tavalised tegemised ja toimetamised on lihtsas vormis köitvateks ja meeldejäävateks lugudeks kirjutatud. Kalju Saaberi heatahtliku huumoriga läbi pikitud lugude puhul on moraal peidetud sageli sügavamalegi, kui esialgu tundub.

 

Kalju Saaber on aastakümnete jooksul kirjutanud väga palju väga häid raamatuid täiskasvanutele. Meenutage näiteks „Härgamisi“, „Hiiehobune“, „Kahe kodu ballaad“, „Kaimude raamat 1 ja 2“, „Mees, naine ja bernhardiin“, „Puulane ja tohtlane“ jt. Aastate jooksul on kirjanik kirjutanud ka mitu väga vahvat raamatut lastele: „Nille, Värten ja Peopesa“, „On“, „Saurusesuvi“, „Haruldast tõugu issi“, „Lepatriinu asfaldil“, „Meister tegi, hästi tegi“, „Palju väikseid virmalisi“.

 

„Sipelgad ja suvitajad“ on üks igati mõnus ja muhe lugemine. Siin on 16 lugu, mis jutustavad argipäevast, mitmes loos seikleme rannakülas, kuid siin on ka selliseid lugusid, mis polegi nii väga argistest asjadest või on siiski argised askeldused, kuid need on antud edasi näiteks läbi looma silmade.

 

Raamatu esimese loo pealkiri on „Katsetega teise klassi“. On ilus kevadpäev, esimesele klassile helistatakse viimast koolikella. Tunnistused olid lastel juba käes, kõik olid olnud tublid. Ja nad kõik viidi edasi teise klassi. Mida esimese klassi lapsed esimese kooliaasta jooksul õppisid? Selgub, et see polegi ju nii väga tähtis, kuid nende õpetaja õppis maru palju! Õpetaja õppis oma õpilasi põhjalikult tundma. Esialgu oli see väga raske, sest õpilaste vahel oli raske vahet teha. Martiniga olid asjad veidi lihtsamad, õpetaja tundis teda väga hästi, sest poisi vasaku käe pöidlaküüs oli alati värvine. Tema avas värvipurke vasaku käega, kuid teised lapsed avasid neid hammastaga! Martin kinnitab isale, et sel suvel lubas tema girlfriend Kaidi õpetada ka Martinit värvipurki hammastega avama. Martin jutustab oma isale veel seda, et õpetaja õppis kooliaasta jooksul lõvitaltsutajaks, kuna ta oli kinnitanud, et pärast seda klassi võib ta kas või tsirkusesse lõvi taltsutama minna. Ei mingit hirmu.

Õpetaja õppis veel igasugu kummalisi asju – kadunud asju otsima, külmal aknaklaasil muhku alla vajutama, söögilauas valjusti lobisema, tunnis selja taha piiluma, lumesõda pidama, lõhutud vaasilt näpujälgi võtma, isegi ropendama jpm. Ainus, mis õpetaja selgeks ei saanud, oli direktorile tere ütlemine. Sellele on Martinil konkreetne põhjendus – koolidirektor on noor mees, õpetaja on ilus noor naine ja mees peab naisterahvale ikka esimesena tere ütlema.

Nii on õpilaste otsus üsna kindel, õpetaja tuleb viia teise klassi üle, sest alles ta ju endale saadi ja õpetaja on igati arenemisvõimeline.

Vahva lugu, kas pole.

 

Raamatu teine lugu on „Sipelgad ja unejutt“, milles saame tuttavaks Maiduga. Väljas on kuumad suveilmad, päike särab eredalt, vaiku tilgub puudelt ja Maidu suvekodu õu kihab sipelgatest. Neil on siinsamas aia ääres pesa.

Maidu saab õues sipelgate käest veidi hammustada ja see talle ei meeldi. Ühe sipelga on Maidu toonud endaga majja kaasa. Siplegas on nüüd ehmunud, sest ta ei oska kuhugile minna, tema kompass pea sees on sassis.

Maidu memm on see, kes kinnitab, et sipelgad on metsa valitsejad ja ühtlasi ka metsa sanitarid. Kus elavad sipelgad, seal on mets alati hea tervise juures. Maidu siiski ei soovi, et sipelgad just nende õue peale tulevad, sest ju isegi isa ütleb, et see on eravaldus. Memm tõdeb, et sipelgad ei saa aru, kus lõpeb õu või algab mets.

Maidu saab selles loos sipelgatest veel mõndagi teada. Näiteks seda, et sipelgatel on suur perefirma ja sipelgaema hoolitseb oma tööliste eest hästi. Vihmase ilmaga ei saada ta kedagi metsa tööle. Siis on sipelgatel vihmapüha ja nad kuulavad oma pesas vihmajuttu, nii nagu Maidu kuulab unejuttu, alati kell üheksa õhtul. Maidu vanaisa tõdeb, et vihm räägib alati sosinal, nagu poleks tal hambaid suus. Vihma hääl toob keset päevagi une peale.

Kui ühel päeval üritatakse sipelgaid lausa valge pulbri abil õuest eemale ajada, siis järgmisel päeval on Maidu kindel, et seda valgest pulbrist „Hiina müüri“ ei ole vaja, las sipelgad elavad ka nende õuel, ja mis see üks sipelgahammustus suurele mehele ikka teeb.

 

Vahvaid lugusid on selles raamatus veel ja veel.

Loos „Tuulekell, kes kartis tormi“ saame tuttavaks Sven Ukuga, kes on saanud isalt vahva kingituse, tuulekella, mis on toodud Soomest, kuid valmistatud Hiinas. Sven Uku on suveks mere äärde tulnud ja ka tuulekella kaasa võtnud, kuid tuulekell ei tee seal häält, ei laula tuulelaulu.

Sven Uku on kindel, et põhjus on selles, et tuulekell on toodetud Hiinamaal ja sealsed tuuled lihtsalt siin ei puhu. Ka tuulekell ise on õnnetu, sest tema omanik on õnnetu. Ta on nii õnnetud, et kavatseb sealt lausa lahkuda, kuid õnneks leiavad Sven Uku ja tuulekell üheskoos probleemile põhjuse ja lahenduse.

 

Väga lahe on ka lugu, mil pealkirjaks „Väikese pasuna kirgastumine“. Selles loos saame tuttavaks Tõnuga, kelle isa on sõjaväelane ja ka väike poiss tahab suureks saades ohvitseriks saada. Isa on Tõnule kinkinud väga vahva pasuna. Sestpeale on poiss ja pasun lahutamatud.

Ühel päeval mängib Tõnu liivakastis. Ta otsustab teha pasunakujulisi liivakooke, kuid poiss unustab, et pasuna häälepaelad ei talu märga ega liiva. Need võivad umbe minna. Nii ei tule sel päeval pasunast ühtegi piuksu ega puuksu, kuigi just sel päeval on liivakastis tulekul suur lahing. Olukord, kus ei saa pasunaga signaali anda, toob kaasa tõsise konflikti. Nii tõsise, et vägede juhataja, kelleks on Tõnu, määrab pasuna hukkamisele. Kas asjalood lähevad tõesti nii tõsiseks või lähevad need ikka paremaks? Seda pead juba ise välja uurima.

 

Raamatus saad tuttavaks ka haukuva diivaniga, väikese Liisiga, kes on kui taevast kukkunud, saad lüüa kaasa üsna kummalisel pühal lõunasöömaajal, rajada rahvusparki ja õpilasfirmat.

Väga armas ja veidi nukrameelne on lugu „Kontvõõras“, mis jutustab ühest rannaküla vanast koerast, kel nimeks Vlad. Saad lugeda tema elust ja rõõmudest, tema elu viimastest päevadest, mis on üsnagi õnnetud.

Juttu on raamatus veel lammaste pügamisest, kahest vennast (suuremast ja väiksemast), kes hakkavad tegema ninja-filmi, kuna väiksem vend tahaks võita Kuldgloobust. Loos „Mis värvi on kassitapud?“ saada tuttavaks Aldo ja ühe vana, õlgkübarat kandva kunstnikuga, kes tuletab kangesti meelde Edgar Valterit. Juttu on veel ka suurest suvetormist ja talgutest (see on väga-väga vahva lugu), raamatu viimases loos saad tuttavaks vahva kukega, kel nimeks Kiku. Saad teada, miks kukk tahtis näha päikeseloojangut.

 

16 lugu. Veidi argipäevasid toimetusi ja askeldusi, veidi muinasjutulisi sündmusi, vahvad tegelased, nutikad ja hakkajad poisid, mitmed loomad.

Soovitan kindlasti seda raamatut lugeda ja loetusse ka süveneda, sest autoril on palju väga huvitavaid ja sügavaid mõtteid, millele kaasa mõtelda.

 

Marko Tiidelepp



« Eelmised nädalad