KNUPS - 9-15 aastastele » Uudised

Uudised: Uus raamat: Eno Raud "Lugu lendavate taldrikutega"
Uus raamat: Eno Raud "Lugu lendavate taldrikutega" (29 august 2017)


Eno Raud

„Lugu lendavate taldrikutega“

(Tänapäev)

 

Selle raamatu kaante vahele on kogutud armastatud Eesti lastekirjaniku Eno Raua põnev ja lustakas triloogia kolme poisi ja neile suveks ootamatult kaela sadanud võõra linnatüdruku seiklustest ühes suvises Eesti väikelinnas. 

Triloogiasse kuuluvad „Päris kriminaalne lugu“, „Lugu lendavate taldrikutega“ ja „Telepaatiline lugu“. Esimeses peavad Jürnas, Meelik, Kaur ja Kärt üles leidma koolikaaslase salapäraselt kaduma läinud väikevenna, teises jutus saabuvad linna lausa tulnukad ning viimases loos avastavad nad, et Jürnal on telepaatilised võimed, ning ta suudab teisi mõttega mõjutada.

 

Ühiste kaante vahel ilmusid need kolm põnevat ja lahedat lugu esimest korda 1973. Ma usun, et mina lugesin just seda väljaannet arvatavasti siis, kui oli umbes 10-aastane ehk siis viis-kuus aastat pärast seda, kui need kolm lugu ühiste kaante vahel ilmusid. Raamatu põhjal on tehtud ka film, mil nimeks „Keskpäev“, mis sai valmis 1981. aasta. Selles mängisid peaosi toona veel noored Ülari Kirsipuu, Tormi Kevvai, Mihkel Raud, Maria Avdjuško jt.

 

Esimeses selle raamatu loos “Päris kriminaalne lugu” (see ilmus algupäraselt juba 1968 aastal) saame tuttavaks meie raamatu peategelastega.

Raamatu autor kinnitab, et Meelik oli poistest kõige vanem ja kandis siilisoengut. Jürnas oli keskmine. Ka sündinud oli ta aasta keskel – juunikuu viimasel päeval. Kaur oli kõige väiksem ja tal oli üks esimene hammas ära. Igaüks neist oli millegipoolest kuulus. Meelik kirjutas põnevusromaani, Jürnas oli näinud rukkirääku ja ta oli väga hea hiilija. Kaur oli kuulus selle poolest, et ta oli pikaealisest soost. Kauri vanaema oli kohe-kohe täitumas 100 eluaasta.

Sel päeval, kui raamatu sündmused hakkavad arenema nimetus Eesti väikealevis, kinnitab Jürnas, et kogu tema eelseisev suvi on rikutud, sest talle tuleb külla isa sõbra laps. Isa sõber peab sõitma suveks välismaale, mistõttu peab Jürnas olema terve suve lapsehoidja. Asja teeb eriti hulluks see, et see pole mitte lihtsalt laps, see on tüdruk, kel nimeks Kärt. See hirmutab nii Jürnast, kui ka tema sõpru Meelikut ja Kauri, kuna nad ei tea, mida tüdrukuga suvel ette võtta.

 

Nad otsustavad küsida nõu sama alevis elavalt Marjult, kelle käest saavad nad kahjuks vaid ühe idee – tüdrukutega võiks keksu mängida. Poisid õpivadki Marju juhendamisel keksu mängima, kuid siinkohal kinnitan, et lugeja ei pea muretsema, sellel suvel väga palju peategelased keksu ei mängi, neil on palju muudki põnevat teha.

Kärt saabubki ja tegelikult on ta ju igati vahva tüdruk, kes hakkab poistele suve jooksul meeldima. Esialgu on poisid ikkagi mures, mida tüdrukuga suvel ette võtta, sest ega siis ei saa kogu aeg keksku mängida. Meelik käib küsib nõu raamatukogu juhatajalt, kes soovitab poisil lugeda raamatut „Tütarlaste harrastusi“. Meelik ja Kaur saavad teada, et tüdrukutele peaksid meeldima väikesed lapsed ja fotograafia. Äkki sooviks ka Kärt väikesi lapsi pildistada? Meelikul on fotoaparaat olemas, kust leida laps. Lahendus on lihtne, alevis elab ka Peeter, kellel on väikevend Madis. Meelik ja Kaur otsustavad Peetri käest lapse „rentida“, 20 kopikat tund.

Esialgu näibki nii, et väike Madis meeldib Kärdile, kuid ei möödu palju aega, kui väike Madis läheb kaduma. Esialgu tundub, et keegi on ta ära varastanud! Varsti tulebki Peeter koos oma sõbra Rihoga Madisele järele, kuid last ei ole. Peeter ja Riho polegi väga üllatunud, neile teeb rohkem muret see, kust Jürnas, Meelik, Kaur ja Kärt rendiraha kokku saavad, sest taksomeeter ju tiksub!

Lugeja saab üsna ruttu teada, mis Madisega juhtus, kuid meie neli peategelast peavad selle lahenduseni alles jõudma, mistõttu võib öelda, et lugeja on neist veidi ees.

Igal juhul läheb Madise leidmiseks vaja Meeliku nutikust ja ühte vahvat kirja, sõprade ühist plaani, natuke õnne ja Kärdi arukust.

 

Teise loo “Lugu lendavate taldrikutega” (algupäraselt ilmus see 1969) sündmustik areneb edasi pärast eelmises loos kujutatud sündmusi.

See algab sellega, et Jürnas, Meelik, Kaur ja Kärt vaatavad Jürna sünnipäevapeol tehtud pilte. Pidid on teinud Meelik. Paaril fotol on näha ümmargusi laike? Mis need võiksid olla? Oleks justkui taevas mingid ümmargused asjad? Kaur on kindel, et need on lendavad taldrikud, millest ka lehtedes palju kirjutatakse, sest neid pidi olema väga palju nähtud USAs. Kas tõesti on need lendavad taldrikud? Poisid võtavad kätte ja kirjutavad kirja Tõravere observatooriumisse helkivate ööpilvede spetsialistile Ants Vipermannile.

Igal juhul on varsti selles väikeses alevis kuulujutud lendavatest taldrikutest üsna suured, sest „abiks“ sellele, et Leeni-tädi kaduma läinud lehm, kelle toovad Leeni-tädi nelja-aastasele lapselapsele tagasi kaks „onukest“, kellel ühel on pea kummaliselt kinni seotud (loomulikult saad sa teada sedagi, et need onukesed on Peeter ja Riho ning Riho pea on marliga lihtsalt kinni seotud. Miks? Seda pead ise järele uurima.) või on tal hoopis midagi peas? Väike laps ei saa hästi aru, mistõttu räägib ta kummalistest onukestest – kas tulnukad?

Lisaks veel seegi, et alevis on nähtud ringi jooksmas veel ühe kummalise peakattega olendit! Kas ka see on tulnukas või on see hoopis skafander? Siinkohal võin mainida, et selle peakatte omanik on Jürnas ja asjad on seotud hoopis mesilastega.

Seega on asjad tegelikult hoopis maalähedasemad ning kuulujuttudele lendavatest taldrikutest on andnud aluse hoopis Priit ja Riho ning Meelik, Jürnas, Kaur ja Kärt. Kuidas täpselt, seda pead ise raamatust lugema. Ja selle loo lõpus saad teada ka seda, miks Meeliku tehtud fotodel ümmargused laigud olid.

 

Kolmandas loos “Telepaatiline lugu” (algupäraselt ilmunud 1970) üritab Meelik rääkida Kärdiga, et küsida nõu oma põnevusromaanis tegutseva tüdruku kohta, kuid mulle tundub, et eks Kärt Meelikule veidi ikka ka meeldib.

Selgub seegi, et Jürnal on telepaatilised võimed, mida ta selles osas ka „rakendab“ ja kõik asjad kukuvad sedasi välja, nagu oleks poisil tõepoolest telepaatilised võimed.

Pahandust on jällegi plaanimas Riho, kes märkab, et sõber Peeter on temast eemale hoidmas. Nüüd plaanib Riho seda, kuidas lüüa “kiilu” Meeliku, Kauri, Jürna ja Kärdi sõprusele.

Ka selles loos on palju hiilimist ja saladusi. Loo lõpus satub Riho üpriski täbarasse olukorda, kuid õnneks tõttavad appi kõik teised lapsed. Lõpuks mõistab ka Riho, et tõeliste sõprade vahele on üsna raske “kiilu” lüüa, tegelikult isegi peaaegu võimatu.

Vahva on seegi, et raamatu lõpus lepivad Kärt ja Meelik kokku, et nad jäävad kirjasõpradeks.

 

Sellised vahvad kolm lugu on nende kaante vahel. Mõnus lugemine ka praegu, vaatamata sellele, et lood on ilmunud ju peaaegu 50 aastat tagasi. On põnevust, seiklusi ja juhtumisi, on huumorit ja vahvat dialoogi. On lahedad peategelased.

 

Marko Tiidelepp

 

 



« Eelmised nädalad