KNUPS - 9-15 aastastele » Loodus

Loodus: Uus raamat: Gerald Durrell "Linnud, loomad ja sugulased"
Uus raamat: Gerald Durrell "Linnud, loomad ja sugulased" (12 august 2017)


Gerald Durrell

„Linnud, loomad ja sugulased“

(Tänapäev)

 

See on Gerald Durrelli Korfu-triloogia teine raamat, kus jätkub esimesest raamatust «Minu pere ja muud loomad» tuttavaks saanud perekonna elu Vahemere saarel. 

Kes loeb neid koomilisi episoode noore Gerry elust, sel tuleb kindlasti nõustuda tema vanema venna Lawrence'i sõnadega – nii juhtubki teismelise poisiga, kel lastakse vabalt ringi uidata ja täiskasvanute jutte-tegemisi pealt kuulata. Eriti veel, kui sel poisil juhtub olema vankumatu missioon läbi uurida terve maalilise Korfu saare floora ja fauna ning see koju kaasa tassida. Nii ongi Durrelli perekonna maja ühekorraga loomaaed, lahkamisruumlaboratoorium ja surnukuur. Muidugi pole Gerry ainus, kel Durrellite maja lustaka ja hullumeelse õhustiku loomises oma roll. Kahtlemata annavad oma panuse ka perekond ja Larry ekstsentrilised sõbrad. 

Gerald Durrell (1925–1995) oli loodusuurija ning kirjanik. Mõni aeg pärast pereisa surma kolis Durrellide pere Inglismaalt Korfu saarele, kus elati aastatel 1935–1939. Elust Korful on Durrell kirjutanud kolm raamatut – „Minu pere ja muud loomad“, „Linnud, loomad ja sugulased“ ning „Jumalate aed“. 

Korfu-triloogia põhjal on valminud ka telesari „Durrellid“, mille esimene hooaeg jõudis ekraanile 2016.

 

Mul on väga hea meel, et Gerald Durrellii raamatud taaskord eesti keeles ilmuvad, sest need on muheda huumoriga kirjutatatud ning jutustavad ju ka kaunist ning põnevast loodusest. Nii nagu ka selle raamatu pealkiri ütleb – selles raamatus toimetavad linnud, loomad ja sugulased. Loetelu võiks täiendada veel ka Korfu imetabalise looduse, kohalike elanike, Durrellite perekonna iseäralike sõprade ja tuttavatega.

Seekordne raamat algab sellega, et Gerald ehk Gerry selgitab oma emale, vendadele Larryle ja Lesliele ning õde Margole, miks ta otsustas kirjutada Kreekst veel ühe raamatu – selle raamatu. Loomulikult annab perekond talle näpunäiteid, millest ta tohib kirjutada, millest mitte, kuid ma olen kindel, et Gerry kirjutab kõigest, mis tal meeles on, kõigest, mis Korful juhtus.

Raamatu sündmused viivad meid esialgu hoopis Londonisse, kuna Margo hakkas äkitselt kaalus juurde võtma. Üsna ruttu on saanud temast ümmargune neiu. Arst Korful arvab, et see on seotud Margo näärmetega ja neiu peaks Londonisse ravile minema. Nii lähebki Margo Londonisse nõbu Prudence’i ja vanatädi Fani juurde. Ema Durrell tunneb Margo pärast muret, sest London on ju ikkagi suurlinn, seda ka 1930ndate aastate lõpus. Õige varsti saabub Lonodnist kiri, milles nõbu Prudence kutsub ema Londonisse, sest Margo on hakanud läbi käima inimestega, keda nõbu heaks ei kiida. Nii ema ja Gerry Londonisse sõidavadki. Seal selgub, et Margo on hakanud käima spiritistilistel seanssidel ja tal on nüüd on ka spiritilistlik teejuht! See ei meeldi emale, kes otsustab ühel seansil osaleda ja uskuge mind, see on üks ilmatuma kummaline ja nalajakas kogemus nii emale, Gerryle kui ka lugejale. Ema ja Gerry võtavad Margo Lonodnist kaasa ja sõidetakse tagasi Korfule. Gerry kinnitab raamatus, et nad jätavad maha Londoni totra, hingetu absurdsuse – nad lähevad tagasi hurmavatesse oliivisaludesse ja sinise mere äärde, sõprade soojuse ja naeru juurde, pikkadesse, kuldsetesse, mahedatesse päevadesse.

 

Oleme Korful tagasi. Ma ei taha Sulle kõike ära rääkida, kuid selles raamatus kohtub Gerry igasugus põnevate loomade, lindude ja putukatega – sarviksitikad (vend Larry kingib Gerryle isegi vahva raamatu „Skarabeus ja teised“, mille autoriks on kuulus loodusteadlane Jean Henri Fabre), sajajalgsed, ämblikkrabi, kes elutseb Oliivilahes, skorpionkala, kaheksajalg, meritäht, palvetajaritsikad, kaunid liblikad, tarantel, suured teod, angerjad, vesiämblik, seepiad, krabid, merihobukesed, merekilpkonn, siilipojad (nende saatus on üsnagi kurb), kuid ei maksa unustada, et Gerryl on kodus veel ka koerad (Roger, Punks ja Kööts), värbräts, kel nimeks Odysseus, selles osas saab poiss endale veel ka eesli, kes saab nimeks Sally.

 

Lisaks ägedatele kohtumistele looduses, kohtub Gerry ka igasugu põnevate persoonidega – koduõpetaja George, kellele meeldib „vehelda“ oliivipuudega, dr. Theodores Stephanidesega, keda Gerry peab oma elu tähtsamaks isikuks, kes poisi endaga ka loodusesse kaasa võtab ja loodust „näitab“. Kuid ka Larry sõber, skulptor Sven Olson – tohutu suur mees, kes mängib akordioni, kalur Spiro, keda Gerry kutsub Kokinoks, kes samuti poissi merele kaasa võtab. Lisaks veel isa Demetrios, kes kingib Gerryle labidjalgse kärnkonna. Larry sõbrad, austerlane Max ja inglane Donald, kes on lihtsalt lõbusad sellid, krahvinna Mavrodakis, kes kingib Gerryle haige tiivaga valge öökulli, kelle poiss terveks ravib. Gerry teekond krahvinna juurde on üsnagi naljakas, rääkimata kohtumisest krahvinnaga, kus saab ikka väga palju  nalja. Oih, neid vahvaid tegelasi on siin veel ja veel – hirmsa näoga kapten Creech, kes räägib suurepäraseid lugusid, kuid satub selles osas hoopis uppumisohtu, lisaks veel mustlased, kellest ühel on kaasas tantsiv karu Pavlo, kes Gerryga sõbraks saab ja sellel mustlasel on veel ka Kõnelev Pea. Mis asi see veel on? No selle peate ise välja uurima, kuigi mulle tundub, et ega ka Gerry ise päris täpselt aru ei saanud, millega on tegemist.

Lisaks põnevale loodusele, ägedatele loomadele ja vahvatele tegelastele on selles raamatus ka palju huvitavaid sündmusi – Durrellide teenijanna Maria õe Katerina laulatusest ehk tõelistest kreeka pulmadest, Gerry näeb kogemata pealt ka Katerina sünnitust, mis avaldab sügavat muljet Gerryle. Olukord läheb veidi käest ära siis, kui Gerry leiab surnud merikilpkonna, keda ta otsustab kodus lahata – hais on talumatu tervele perele. Üsnagi humoorikaks käheb olukord ka siis, kui üks naaber süüdistab Gerry koera selles, et too olevat tema kalkunid maha murdnud ja lausa nahka pistnud. Asjaga minnakse lausa kohtusse, kus selgub, et Gerry koer pole süüdi ja õnneks on ka kohtunikuks üks vahva mees, kes korjab marke, ka inglise omi, mistõttu Durrellide pere peab Inglismaalt laskma sõpradel marke saata. Gerryle pakub suurt huvi ka osalemine oliivide korjamises ja nende pressimises õliks, lisaks veel ka viinamarjakoristusel osalemine.

 

Selline ülimalt muhe ja huvitav on seekordne Gerald Durrelli kirjutatud raamat „Linnud, loomad ja sugulased“. Palju huvitavat loodudest, lindudest ja loomadest, kuid ka vahvaid sündmusi ühe perekonna tegemistest Korfu saarel.

 

Marko Tiidelepp



« Eelmised nädalad