KNUPS - 9-15 aastastele » Uudised

Uudised: Uus raamat: Andrus Kivirähk "Oskar ja asjad"
Uus raamat: Andrus Kivirähk "Oskar ja asjad" (23 november 2015)

 

 

Andrus Kivirähk

„Oskar ja asjad“

(Film Distribution OÜ)

Oskar saadetakse suveks maale vanaema juurde. Esialgu on tal seal väga igav ja kõik tundub kuidagi võõras ja harjumatu. Siis aga avastab Oskar põneva nipi, mille abil ta leiab endale suure hulga sõpru. Ja elu läheb ühekorraga väga huvitavaks...

 

Andrus Kivirähk on kirjanik, kelle uusi raamatuid ootavad pikisilmi nii suured kui ka väikesed lugejad. On ta ju kirjutanud mitmeid suurepäraseid lasteraamatuid nagu: „Kaelkirjak“, „Kaka ja kevad“, „Karneval ja kartulisalat“, „Sirli, Siim ja saladused“, „Limpa ja mereröövlid“ jt. Tema lasteraamatud on olnud alati sellised muhedad, mõnusa huumoriga ja alati väga nutikate tekstidega ja alati ka väikestele lugejatele meeldinud. Eks räägib oma eest seegi, et me tunneme kirjanikku kui ka rahvakirjanik Kivirähki ja olen kindel, et mees on seda asutavat tiitlit igati väärt.

Raamatu „Oskar ja asjad“ peategelane on üks väga vahva ja heasüdamlik poiss, kel nimeks Oskar. Selline vanema mehe nimi on tal küll, kuid tegelikult peaks ta olema vist kuue-seitsme aastane, sest sügisel peaks poiss kooli minema.

Raamatus on veel suvi ja Oskar on maal vanaema juures. Põhjus on selles, et Oskari ema on läinud kaheks kuuks USAsse kursustele ja Oskari isa peab olema linnas tööl. Nii polegi muud teha, kui Oskar peab paar kuud maal olema.

Oskarile esialgu see mõte meeltmööda ei ole, sest varem on ta küll maal vanaema juures käinud, kuid ta on olnud alati seal koos ema ja isaga. Seetõttu on esialgu isegi veidi hirmus nii, et pisar tuleb lausa silma, kui isa autoga linna tagasi sõidab. Ja igav on ju ka! Ja ka mobiiltelefon jäi linna, nüüd ei saa ka mobiilimänge mängida!

No ja ka vanaema pakutav söök on veidi kummaline. Vähemalt Oskar arvab nii. Piimasupp makaronidega, hiiglaslikud kotletid, mille sees on sibul! Oh õudust! Hommikupuder on liiga paks ja lusikas liiga suur. Vanaema keedab õnneks ka makarone, need meeldivad Oskarile väga, eriti ketšupiga. Kahjuks suudab vanaema ka makaronid ära „rikkuda“, sest ta paneb need pannile ja lööb muna peale! Kujutage ette, ta lööb makaronidele muna peale! Vanaema tee ka viinereid – need peaksid ju kõikidele lastele meeldima, eriti siis, kui need on tehtud ahjus või pannil, siis on nad pruunid ja krõbedad, kuid oh häda – vanaema hoopis keedab neid, mistõttu on viinerid kahvaturoosad ja vettinud. Oskar üritab ketšupiga päästa, mis päästa annab. Ka kana pole vanaema juures see, mis linnas – linnas on ju mõnus kanafilee, maal hoopis keedukana koos kontide ja nahaga! Ka vanaema pakutavad maiustused pole päris õiged – karamellikommid ja marmelaad! Ma usun siiski, et nii Oskar kui raamatut lugevad lapsed saavad aru, et tegelikult on Oskaril üks igati vahva vanaema, vaatamate sellele, et tal pole ju ka ühtegi kaasaegset mängu ega tehnikavidinat. Nii peab Oskar vanaemaga mängima laualmängu „Reis kuule“ ja trips-traps-trulli! Ja kindlasti on ka vanaema tehtud toidud igati maitsvad, nendega peab lihtsalt harjuma!

 

Esialgu, esimesel päeval, üritab Oskar vanaema maja ja aiaga tutvust teha, kuid midagi huvitavat ta ei suuda enda jaoks leida. Ta kohtub ka naabrilastega, kolme valgepäise poisiga, kes üksteisega hiiglama saranased. Nad kutsuvad Oskarit mängima, kuid tegelikult nad veidi Oskarit isegi hirmutavad. Kuidas saab siis sedasi võõraste lastega kohe mängima minna.

Õnneks saabub esimese päeva õhtu üsna ruttu ja Oskar saab minna magama. Ta peab tunnistama, et säng on maal tegelikult täitsa mõnus.

Teisel päeval läheb Oskar vanaema kuuri, kus on igasugu põnevaid asju. Ta ei oska nendega midagi peale hakata, kuni leiab ühe vahva puutüki, mis oma kujult meenutab mobiiltelefoni. See on selline sile ja ilus puutükk. Oskaril on õnneks kaasas viltpliiatsid. Poiss värvib puutüki tagant poolt punaseks ja esiküljele joonistab ta klahvid – pole küll päris nutitelefon, kuid puidust mobiil näeb päris äge välja. Oskar on igati rahul.

Oskar otsustab oma uue telefoniga rääkida! Kellega? Kuidas? See on ju ikkagi mängutelefon! Oskar helistab naljaviluks triikrauale. Ja kujutage ette, triikraud vastab ja räägib inimkeeli! Nii saab alguse Oskari üsna uskumatu suvi, suvi asjade maailmas! Oskar ise tunneb ennast nagu doktor Dolittle, kes oskas loomadega rääkida, tema oskab asjadega. Korra proovib ta ka varestega rääkida, kuid see ei õnnestu.

Triikraud on üks igati lahe ja jutukas kuju. Seejärel helistab Oskar peeglile, keda üks lepatriinu selja tagant kõditab. Oskar ajab kõditaja minema ja nii hakkabki Oskar erinevate asjadega suhtlema. Poiss kuuleb igasugu põnevaid lugusid, kuid saab ka asju aidata, sest temal on ju käed ja jalad, mida asjadel pole.

Oskar suhtleb kulbi ja potiga. Viimasele meeldib, et tema sisse igasugu asju pannakse, nagu kartulipuder, kissell jpm. Poiss suhtleb ka riidekapiga, kes jutustab põnevaid ja hirmsaid lugusid voodlinadest ja talvemantlist, kellele meeldib verd juua!

Seejärel saab Oskar tuttavaks ka tooliga (hiljem saame teada, et toolil on ka nimi – Nässu!), kes unistab ümbemaailmareisist. Sellise suure reisisooviga ei oska Oskar midagi peale hakata, kuid ta on nõus tooli aitama ja näitama sellele tervet vanaema maja, aeda, kuuri jm. Tooliga juhtub ka üks naljakas äpardus, kui Oskar tooli ühel öösel kempsu viib. Kahjuks jääb tool kempsuukse ette ja vanaema ei pääse kempsu! Pärast arvab vanaema, et mingi nõidus on majas!

Kuid neid asju, kellega Oskar suhtleb on veel ja veel. Poiss suhtleb padjasulgedega, kes on üsna edevad ja jutukad ning hiljem tahavad nad veel missivõistlusi korraldada!

Ühel järgmistest päevadest saab Oskar tuttavaks punase õhupalliga, kes on jäänud vanaema aias kase otsa kinni ja nii ta seal lehvib. Punane õhupall on esialgu üsna uhke ja isegi nipsakas ja Oskar ei oska leida temaga ühist keelt, kuid hiljem saab õhupallist poisile suur sõber. Nii hea sõber, kellele Oskar isegi sipelga abiga musi saadab. Vahepeal käivad punast õhupalli taga nõudmas ka eelpool mainitud kolm valgepäist naabripoissi, kuid õnneks ei ulatu nad mitte kuidagi õhupallini ja neil pole ju ka püssi, et õhupalli tulistada! Oskari küsimuse peale, miks nad just seda õhupalli tahavad, selgub, et nad kodus kõik teised õhupallid nõeltega katki teinud! No on ikka lugu, üleannetud poisijõmpsikad!

Ja veel! Oskar aitab korraldada kaugete sugulaste, põrandaharja ja hambaharja kohtumise. Saame teada muideks sedagi, et põrandahari on abielus kühvliga ja hambahari hambapastatuubiga, kes on talle praegu juba 36 naine! Oskar saab tuttavaks ka vanaema prügiämbriga, kes oskab suurepäraselt luuletada. Eriti hästi teeb ta seda siis, kui on prügi täis. Ka vanaaegse seinakellaga saab Oskar tuttavaks. Seinakellal on küll kägu, kuid ülekõige unistab ta sellest, et töötab kunagi loomaaia direktorina. Oskar otsustab kella aidata ja joonistab talle suure hunniku vahvaid paberloomi. Need on abiks kindlasti.

Oskar saab aidata ka mannergut, kellel on kaas kaduma läinud, kusjuures kaane küljes on ju ka mannergu kõrvad. Seepärast mannerg ei kuule hästi, mis temaga räägitakse. Oskar leiab kaane aiast ja viib selle mannergule tagasi. Ühel vahval paaril aitab Oskar veel kokku saada – elutoa kummutis on koorekann, kes on osa uhkest serviisist, mida vanaema iga päev ei kasuta. Igapäevases kasutuses on samast serviisist suhkrutoos, kes on tegelikult koorekannu kallim. Oskar aitab neil vahva lahendusega uuesti kokku saada.

Üks lahe tegelane on ka laelamp, kes kärbestele tulevikku ennustab. Eks seepärast need kärbsed alati laelampide ümber tiirlevad või lambikuplil istuvad.

Aias on ka kastekann, kes arvab, et tema isa ja ema on pilved. Ühel päeval loodab kastekann ka lendama õppida.

 

Kahjuks on ka asjade seas mõni pahatahtlik, kes tahaks kurja teha. Üks selline on rootstetanud nael, kes Oskarile helistab ja ennast kadunud pudelikorgina esitleb. Oksar peaks minema teda aeda otsima ja kõige parem, kui ta kompaks pikas rohus palja jalaga. Oskar ei oska ohtu karta, kuid õnneks on punasel õhupallil ülevaade kõrgelt, mis aias toimub. Õhupall helistab poisile ja hoiatab teda roostetanud naela eest, mille ta võib endale sedasi ju jalga astuda. Oskar võtan roostetanud naela kinni, arreteerib ta ja viib haamri silma alla kuuri. Seal on ju ka teised naelad ja üsna varsti selgub, et pahatahtlikul naelal on ka häid omadusi, temast saab suurepärane näitleja, kes teistele naeltele etendusi annab. Ja kes suunas pahatahtliku naela sellisele teele? Loomulikult Oskar!

 

Ma ei saa teile kõiki vahvaid vestlusi ja kohtumisi ära rääkida, siis poleks lugemine enam sedavõrd huvitav, kuid ma nimetan veel mõned asjad, kellega Oskar vestleb või aitab: televiisor, soome kelk, kruvikeeraja, katkine vaas, lauanuga, jalgratas, vanaema lauatelefon. Neil kõigil on oma lugu rääkida või häda, milles Oskar saab aidata. Oskarile meeldib asjadega rääkida ja neid aidata, et vahepeal tunneb ta ennast lausa arstina.

 

„Oskar ja asjad“ on tõepoolest üks väga lahe ja armas lasteraamat, mida on mõnus lugeda. Kuna raamatus on peaaegu 300 lehekülge, siis jätkub seda mitmeks talveõhtuks, kuid ma luban teile, et selle raamatuga ei hakka teil kindlasti mitte igav, sest saab siin ju ka nalja ja on igasugu vahvaid seiklusi. Oskar on üks hiiglama vahva poiss ja ka asjad on ju hiiglama vahvad, kes Oskarile maal seltsi pakuvad.

 

Ja et ma ei unustaks, kiidan taaskord ka raamatu illustraatotit Anne Pikkovit. Tema pildid on võrratud!

 

Marko Tiidelepp

 

 

 



« Eelmised nädalad